I just wanna let it go for the night, that would be the best therapy for me!
Täna on üks nendest päevadest, kui ma eriti melanhoolne olen. Ma ei tea, kas see kõik tuleb sellest meeletust Küprose ootamisest, südamevalust, magamatusest, raskest koolielust või kõigest korraga, ma ei tea. Ma tean, et seda kõike leevendab muusika - suurepärane, meloodiline, kõiksugu võimalike keerdkäikudega, klaverimänguline, mesihäälne solist sellele kõigele peale laulmas. Vahel olen ma ise seesama solist, vahel osa ansamblist. Vahel on mõnus ise tasakesti kaasa ümiseda ja kuulata seda nii diipi asja, mida tehakse. Näiteks Sakala tänaval. Vahel jälle on mõnus üle muusika kodus omaette kaasa laulda nii, et naabrid kontserdipiletita head asja kuulata saavad.
Peale muusika on minu jaoks väga olulisel kohal uni. Magamine. Aga ma ei saa end välja puhata, kui ma pean olema koolis 8:30-20:15 ja nii kolmel järjestikusel päeval. Okei, ma võiks seal istuda, aga moe pärast võiks ju midagi omandada ka. Kui kerged arvutused teha, kui kaua me hommikul kooli seikleme, kaua duši all käime, kaua hommikusööki valmistame ning kui kaua meil kulub aega, et õhtul koolist koju saada. Õhtuti tahaks ikka rahvast külla kutsuda ja rilääksida ka või siis kuskil väljas käia ning nautida VABA AEGA. Nii need ööd lühikeseks kipuvad jääma ning siis näen ka mõnetunnise une jooksul košmaasrseid unenägusid, kuidas Krissu lennukis karjub, et see lennuk kukub alla ja me kahekesi lennukist alla hüppame. Lihtsalt niisama, ilma milletagi. Maandume tormisesse ookeani ning pärast tohutuid üritusi upume sinna. Või siis need ööd, kui ma iga veerand tunni tagant vaatan kella, et ma sisse ei magaks. Enivei ei ole mu magamisega mitte midagi hästi ning see tähendab, et ma olengi tõre. Ennekõike pahandan ma iseendaga ja kui väheks jääb, siis teistega ka!
Tegelikult mu melanhoolsus hakkaski kasvama just seetõttu, et nädala algul üks suurepärane muusikaüritus katki jäi. Osaliselt minu haiguse (jaa, mu nina tahtis otsast ära kukkuda selle nohu tõttu, mille ma vahvalt laupäevasel peol sain), osaliselt muude faktorite tõttu. Lisandus veel see, et ma oma maailma tähtsaimaga tülli läksin. Ah tegelt on see natukene keerulisem. Enivei valida oli sitt variant või veel sitem, valisin selle esimese, et mitte kõike kaotada. Nüüd jääb üle vaid kannatlik olla ja oodata, mis saama hakkab. Kui hakkab. Ma loodan, et hakkab!
Oleks mul siis vahepeal võimalust koduski käia olnud, et seal valjusti head-paremat kuulda, kui päris muusikat ei saa ja kõik pahasti on, aga ei. Töö ja kool ja töö ja kool ning KUI läheb hästi, saan UUE nädala laupäeval koju. Kui ei lähe nii hästi, siis ülejärgmisel laupäeval! Ma ei mäletagi varsti, missugune mu isa välja näeb.. ja pisivenna.
Enivei mu vene keel jäi tegemata, õppetoetus ka selletõttu saamata. See kõik võtab motti nii meeletult alla.
Ainuke, mis mind veel elus hoiab on ühikakutid, see MÕTE, et ma KUNAGI saan end välja puhata ja see, et homsest ma tagasi muusikalainele saan. Tallinn ja Muraste, siit ma tulen, hoidke alt!
Õnneks on viimasel ajal minu juurde hakanud voolama nõnda palju heatahtlikke inimesi. Nad teevad olemise nii heaks! Vahva, et nad on nii mehed kui naised. On neid mehi, kes on heatahtlikud oma tagamõtetega, kui ka neid, kes plaanivad meiega võõraid maid avastama tulla, ise klaveri saatel lauldes. Ühtegi musikaalset inimest ma küll siia piiritaha ei jätaks, kõik tulgu kaasa! Elu ilma muusikata on kui elu ilma päikeseta. Muusika on mu elu: minu rõõm, minu kurbus, minu pisarad, minu peaaegu lakkamatu naer ja naeratus, minu öö, minu päev, minu unelm, minu tulevik. Varsti lähen ausõna eratunde võtma, õpetaja juba ootab mind
Minusuguse alkari lugulaul:
All the crazy shit I did tonight,
those will be the best memories.
I just wanna let it go for the night,
that would be the best
therapy for me.
http://www.youtube.com/watch?v=pq5ssOWY68g
Peale muusika on minu jaoks väga olulisel kohal uni. Magamine. Aga ma ei saa end välja puhata, kui ma pean olema koolis 8:30-20:15 ja nii kolmel järjestikusel päeval. Okei, ma võiks seal istuda, aga moe pärast võiks ju midagi omandada ka. Kui kerged arvutused teha, kui kaua me hommikul kooli seikleme, kaua duši all käime, kaua hommikusööki valmistame ning kui kaua meil kulub aega, et õhtul koolist koju saada. Õhtuti tahaks ikka rahvast külla kutsuda ja rilääksida ka või siis kuskil väljas käia ning nautida VABA AEGA. Nii need ööd lühikeseks kipuvad jääma ning siis näen ka mõnetunnise une jooksul košmaasrseid unenägusid, kuidas Krissu lennukis karjub, et see lennuk kukub alla ja me kahekesi lennukist alla hüppame. Lihtsalt niisama, ilma milletagi. Maandume tormisesse ookeani ning pärast tohutuid üritusi upume sinna. Või siis need ööd, kui ma iga veerand tunni tagant vaatan kella, et ma sisse ei magaks. Enivei ei ole mu magamisega mitte midagi hästi ning see tähendab, et ma olengi tõre. Ennekõike pahandan ma iseendaga ja kui väheks jääb, siis teistega ka!
Tegelikult mu melanhoolsus hakkaski kasvama just seetõttu, et nädala algul üks suurepärane muusikaüritus katki jäi. Osaliselt minu haiguse (jaa, mu nina tahtis otsast ära kukkuda selle nohu tõttu, mille ma vahvalt laupäevasel peol sain), osaliselt muude faktorite tõttu. Lisandus veel see, et ma oma maailma tähtsaimaga tülli läksin. Ah tegelt on see natukene keerulisem. Enivei valida oli sitt variant või veel sitem, valisin selle esimese, et mitte kõike kaotada. Nüüd jääb üle vaid kannatlik olla ja oodata, mis saama hakkab. Kui hakkab. Ma loodan, et hakkab!
Oleks mul siis vahepeal võimalust koduski käia olnud, et seal valjusti head-paremat kuulda, kui päris muusikat ei saa ja kõik pahasti on, aga ei. Töö ja kool ja töö ja kool ning KUI läheb hästi, saan UUE nädala laupäeval koju. Kui ei lähe nii hästi, siis ülejärgmisel laupäeval! Ma ei mäletagi varsti, missugune mu isa välja näeb.. ja pisivenna.
Enivei mu vene keel jäi tegemata, õppetoetus ka selletõttu saamata. See kõik võtab motti nii meeletult alla.
Ainuke, mis mind veel elus hoiab on ühikakutid, see MÕTE, et ma KUNAGI saan end välja puhata ja see, et homsest ma tagasi muusikalainele saan. Tallinn ja Muraste, siit ma tulen, hoidke alt!
Õnneks on viimasel ajal minu juurde hakanud voolama nõnda palju heatahtlikke inimesi. Nad teevad olemise nii heaks! Vahva, et nad on nii mehed kui naised. On neid mehi, kes on heatahtlikud oma tagamõtetega, kui ka neid, kes plaanivad meiega võõraid maid avastama tulla, ise klaveri saatel lauldes. Ühtegi musikaalset inimest ma küll siia piiritaha ei jätaks, kõik tulgu kaasa! Elu ilma muusikata on kui elu ilma päikeseta. Muusika on mu elu: minu rõõm, minu kurbus, minu pisarad, minu peaaegu lakkamatu naer ja naeratus, minu öö, minu päev, minu unelm, minu tulevik. Varsti lähen ausõna eratunde võtma, õpetaja juba ootab mind
Minusuguse alkari lugulaul:
All the crazy shit I did tonight,
those will be the best memories.
I just wanna let it go for the night,
that would be the best
therapy for me.
http://www.youtube.com/watch?v=pq5ssOWY68g
Advertising