Rutiin tekib sellest, et kunagi rutiini ei ole..
Vaatan siin töö juures aknast välja, või õigemini üritan välja näha, kuid miski lumevall on ees. Üle poole akna on täis tuisanud ning ülemisest servast on vaid valgus sisse piilumas. Talv on lahe! Koos kõigi nende ripsmete külmumiste, lume ronimise üle papuääre, selle kraevahele tuiskamise, auto välja kaevamiste ja kõige muuga. S kunagi ütles, et ega kevad kaugel pole. Heh, ikka väga kaugel tundub olevat!
Tujukas nagu ma olen, meeldib mulle täna talv! Eile meeldis ka. Ka üleeile. Üldiselt ikka meeldib, parem kui mingi lõputu porine sügis (mitte, et mulle sügis ei meeldiks, aga pikaajaline pori mulle küll ei meeldi). Vahepeal lihtsalt viskab kopa ette see (riidesse) pakkimine ja see, et libe on ja papud soolaseks jäävad.
Tegelikult on mul ema jutu järgi külmaallergia, kuigi mina nimetaksin seda ihtüoosi algfaasiks. Eile ma terve päeva tegelesin sellega, et uurisin, kuidas ja mispärast see ihtüoos tekib, muutub või lõpeb (haha, Visnapuu!). Uurisin, kuidas Nestor elab, kuidas tema eest hoolitsetakse ja vaatasin neid õõvastavaid pilte maailmast. Poisist on tegelikult hästi kahju, aga mul endal on endast ka kahju, et mind on tabanud seesugune foobia. Eile ma ostsin mingi lambi kreemi jälle, aga täna lähen ostan mingi normaalse, sest see ei niisuta. Täna olen juba kolm korda end üle terve keha kreemitanud (okei, esimene kord oli õlitamine, aga see ka ei aidanud, panin siis kaks korda kreemi peale ning päev ei ole veel läbi!) - see hakkab juba mu tööd segama!
Eile jõudsin üle piiiika aja maale. Algul tahtsin kõrvale põigelda, et oma paarimehega (nagu mu vanamees ütles) toredasti aega veeta, kuid siiski maale ma jõudsin. Terve pere oli jälle koos ja saime kõvasti naerda. Eriti siis, kui me emaga hakkasime kesköist einet valmistama ning isa meil ettekandja oli. Usu või ära usu, aga nii naljakas oli, et und ka enam ei tulnud. Hiljem naersime oma totakaid nalju ema ühes ja mina teises toas voodis olles - ebareaalsed eided!
Aga elu ongi nii fun, et nutma ajab! Käisin sel nädalal kahe koha peal täismahus tööl ja nii mu esimesed milkud tulevad - ajab ju rõõmust pisarad silma!
Vaatan oma järgmise nädala schedule`it ja ahastus tekib. Vaja sitaks palju asju teha peale töö, kooli ja EV lipu heiskamistseremoonia. Kõige rohkem ootan muidugi teisipäeva, et pärast kelgutamist Telliskivi tänavale sooja minna ning oma sünnipäevakingitus kätte saada, peale mida rõõmsasti Sulo peole lähme. Jessikas!
Anyway, palju on tehtud ja veel rohkem on ees. Ei saa kurta rutiini üle nagu S, mul pigem seda vaheldust liigagi palju, pea hakkab ringi käima sellest! Rutiin tekib pigem sellest, et kunagi rutiini ei ole.. või midagi. Et elu koguaeg vaheldusrikas on - vot täpselt sellest tekibki!
Ühel päeval, kui mul FARMI vaarika koorejogurtist kopp ette saab, teen ma sellest kooki:
Veel on üks noormees, kes hirmsasti tahab mu südamesse tikkuda, aga ma üritan kuuesajaga ignoda. Palju, väärikalt, sõbralikult ja sallivalt. Pärast neid pulma-teemalisi unenägusid ma kardan kellegagi, kes on meessoost, nelja-silma-jutte rääkida.
Phh!
Pumpkin on oma sõna öelnud.
Tujukas nagu ma olen, meeldib mulle täna talv! Eile meeldis ka. Ka üleeile. Üldiselt ikka meeldib, parem kui mingi lõputu porine sügis (mitte, et mulle sügis ei meeldiks, aga pikaajaline pori mulle küll ei meeldi). Vahepeal lihtsalt viskab kopa ette see (riidesse) pakkimine ja see, et libe on ja papud soolaseks jäävad.
Tegelikult on mul ema jutu järgi külmaallergia, kuigi mina nimetaksin seda ihtüoosi algfaasiks. Eile ma terve päeva tegelesin sellega, et uurisin, kuidas ja mispärast see ihtüoos tekib, muutub või lõpeb (haha, Visnapuu!). Uurisin, kuidas Nestor elab, kuidas tema eest hoolitsetakse ja vaatasin neid õõvastavaid pilte maailmast. Poisist on tegelikult hästi kahju, aga mul endal on endast ka kahju, et mind on tabanud seesugune foobia. Eile ma ostsin mingi lambi kreemi jälle, aga täna lähen ostan mingi normaalse, sest see ei niisuta. Täna olen juba kolm korda end üle terve keha kreemitanud (okei, esimene kord oli õlitamine, aga see ka ei aidanud, panin siis kaks korda kreemi peale ning päev ei ole veel läbi!) - see hakkab juba mu tööd segama!
Eile jõudsin üle piiiika aja maale. Algul tahtsin kõrvale põigelda, et oma paarimehega (nagu mu vanamees ütles) toredasti aega veeta, kuid siiski maale ma jõudsin. Terve pere oli jälle koos ja saime kõvasti naerda. Eriti siis, kui me emaga hakkasime kesköist einet valmistama ning isa meil ettekandja oli. Usu või ära usu, aga nii naljakas oli, et und ka enam ei tulnud. Hiljem naersime oma totakaid nalju ema ühes ja mina teises toas voodis olles - ebareaalsed eided!
Aga elu ongi nii fun, et nutma ajab! Käisin sel nädalal kahe koha peal täismahus tööl ja nii mu esimesed milkud tulevad - ajab ju rõõmust pisarad silma!
Vaatan oma järgmise nädala schedule`it ja ahastus tekib. Vaja sitaks palju asju teha peale töö, kooli ja EV lipu heiskamistseremoonia. Kõige rohkem ootan muidugi teisipäeva, et pärast kelgutamist Telliskivi tänavale sooja minna ning oma sünnipäevakingitus kätte saada, peale mida rõõmsasti Sulo peole lähme. Jessikas!
Anyway, palju on tehtud ja veel rohkem on ees. Ei saa kurta rutiini üle nagu S, mul pigem seda vaheldust liigagi palju, pea hakkab ringi käima sellest! Rutiin tekib pigem sellest, et kunagi rutiini ei ole.. või midagi. Et elu koguaeg vaheldusrikas on - vot täpselt sellest tekibki!
Ühel päeval, kui mul FARMI vaarika koorejogurtist kopp ette saab, teen ma sellest kooki:
Veel on üks noormees, kes hirmsasti tahab mu südamesse tikkuda, aga ma üritan kuuesajaga ignoda. Palju, väärikalt, sõbralikult ja sallivalt. Pärast neid pulma-teemalisi unenägusid ma kardan kellegagi, kes on meessoost, nelja-silma-jutte rääkida.
Phh!
Pumpkin on oma sõna öelnud.
Advertising