Tore sombune laupäev

Hästi põnev on kaaskodanikke jälgida. Kes uimerdab, kes pakatab elujõust, värskusest, kes lihtsalt unine ning kes liigagi aktiivne, kellel pea haige ning kes tavapäraselt morn. Mulle meeldib inimesi jälgida, eirti, kui mul aega on. Täna oli.

Laupäevasel üheteistkümnendal hommikutunnil nägin ühika ees läbi külma ja rõske hommiku lippamas Rakut. Ta on tõesti paksuks läinud ning kapuutsiga täiesti äratundmatu. Kaubanduslikku välimust tal igal juhul ei olnud – ehk oli raske õhtu, lohutan end. Viimasel hetkel siiski märkasin, et tegemist temaga on, mis muidugi omakorda ei tähenda seda, et tema minu ära oleks tundnud..

Kuid, kes ära tundis, oli 2 minutit hiljem ühikauksel vastutulnud Jossu. Väljanägemiselt tunduvalt parem kui eelmine. Ütlesin talle, et vahtigu üht esimese korruse akent, seal peaaegu terve akna suurune Käsna-Kalle! Ja mul fotokat jälle polnud kaasas..

Arnelli grillbaari ees kohtusin ning põrkasin peaaegu kokku ühe läbinikutud eidega. Ilmselgelt, oli tal eile õhtul pidu. Jalad käisid all risti-rästi, jope lukk oli eest lahti, kõht ning selg paljad, juuksed nii sassis, et Andrus kutsuks kohe kellegi kõrgemalt appi. Meik, appiappi, kolekole. Arnelli õuepoolsed seinad olid täis kustud ning kusi vedeles “põrandal”. Hüppsin üle loikude edasi..

Kristiine ees on hullult uniste nägudega ühistransporti ootavaid noori ja vanu, noori emasid kärudega (appi, ma ei tahaks kunagi bussiga sõitev noor ema olla. Keegi ei aita selle suure vankriga majandada bussi ja sealt välja jne :S), pudelikorjajaid-mehi, tööle ruttavaid inimesi.

Miski auto pargib keset ristmikku - ka see on normaalne nädalavahetuse sombusel hommikul.

Überi eestuleb vastu ilmselgelt veel eilsest möllust jääknähtudega onkel, kellel käes juba pisike tervitus-Gin – kell on ju kümme läbi juba, hiljaks ei tasu ka jääda!

Mõned meetrid edasi sammudes tuleb vastu kolmekümnendate aastate lõpus olev isa, käe otsas poiss vanuses kuni 12. Poisi teises käes on poolik Coca Cola, mis arvatavasti Statist ostetud on, et laps ei kräunuks, sest isal on pea väga hell. Mida rohkem laps joob või millegagi tegeleb, seda vähem ta uurib asju!

Üks unine onkel on koguni nii aktiivne (üritab vähemalt tegus olla!), et jõuab trenni 10 minutit varem kui minu tööpäev algab. Teine aga tuleb tõesti aktiivselt jooksusammul tuppa ning räägib, kui koledalt külm õues on. Jätkub jutt teemal, kuidas ta Portugali toite igatseb ning kui mõnus seal elada oli. Jah, ma ei väida vastu, ka mina tahaks praegu Küprosel olla, näiteks.

Kui mõnus on laupäev! Oi, kuidas mulle meeldib vara ärgata. Noh nii vara, et juba õues valge on, pime ja vara ei ole hea. Vara ärgates on mul tavaliselt pool päeva peaaegu möödas, kui teised tasapisi hakkavad luuke avama ja karke alla viskama. Pealegi tuleb hea uni õhtul, mite nagu mul eile. Ärkasin kell 12 päeval ning enne nelja öösel und ei saanud, JAAAA, ma vaatasin neli tundi telksi. Ei rohkem, NCISiga alustasin ning kell 3 hommikul algava Reporteriga lõpetasin. Öösel pistsin salaja nahka paki Tutti Trutti komme Vot sel hommikul ei olnud tore ärgata!

Ahjaa, kusjuures ühikasse tulevad magnetkaardid vist! Täna oli igavene prots neid igaljuhul koma laua peal, tutikad. Seda kõike muidugi juhul, kui need sajad kaardid ei olnud uued kaardid pesu pesemiseks :D