Uus
Mul viskas sellest bloggeri blogist nii kopa ette, ei tea isegi miks ja kolisin suht spontaanselt siia. Päris ilus ja asjalik koht tundub olevat. Veel toredam on see, et keegi seda kohta mul ei tea. Viimast blogi oligi nõme kirjutada, kui pool suguvõsa ja mingi hunnik tundmatuid loeb.
Jah, selle viimase pärast ma otsisingi ammu juba uut kodu omale. Viimasel ajal mu närvid ei pea vastu enam. No mu talumuse piir on olematu või siis õhkõrn juba eos. On tekkinud mõnede inimeste suhtes tugev vastikuse tunne alates sellest, kui nad mind tervitavad lõpetades sellega, missugused nad on joogisena.
Ma üritan nüüd nädal aega mitte suhelda enda jaoks ebameeldivate isikutega ja vaatan, kas olukord paraneb.
Muidugi saavad nad ise ka sellest suurepäraselt aru. Ma ju plõksin iga lause, fraasi, sõna peale, mis nad lausuvad. Kõik on vastukarva mu jaoks. Üks ütles koguni, et ma peaksin omale mehe otsima, et äkki muutun normaalseks. Tead, mine õige vittu. Minu sugueluga on kõik korras. Enamgi veel!
Õnneks on mul mu Siret. Ma mõtlen viimasel ajal iga päev sellele, et temata ma ei saaks vist enam kuidagi läbi. Me teame teineteist juba aastaid, varsti võib juba öelda, et aastakümneid. Kõik teised meie sõpruskonnast on kadunud, kes on läinud mehele, kes niisama ära vajunud, meie Siretiga jäime aga pinnale. Oleme koos käinud maailma vallutamas, koos nutnud, koos ebanormaalselt lõkerdanud, meeletutes kogustes lollusi korraldanud, elu üle pidevalt arutanud, meestele koha kätte näidanud, pidudel meeletult rokkinud jnejnejne. Nagu nad ütlevad, nii vaesuse kui viletsuses! Meie sõprus on püsima jäänud hoolimata meie paljudest lahkarvamustest ja ühisest meesemaitsest
Ma tean, et no matter what, tema ei löö mulle iial nuga selga nagu seda paljud teised end minu sõbrannaks nimetades teinud on..
Teine selline on Silja, kes varstivarsti jõuab Eestimaile tagasi, ent jah.. olgem ausad, temaga oleme me võõramaks jäänud. Tuleb temagi ju lõplikult Eestisse tagasi suve hakul, kui mina minema kavatsen tõmmata..
Mu tark ema ütleb tihti, et aeg rebib mõned südamesõbrannad lahku, mõned jäävad aga aegade lõpuni. Nii ongi.
Jah, selle viimase pärast ma otsisingi ammu juba uut kodu omale. Viimasel ajal mu närvid ei pea vastu enam. No mu talumuse piir on olematu või siis õhkõrn juba eos. On tekkinud mõnede inimeste suhtes tugev vastikuse tunne alates sellest, kui nad mind tervitavad lõpetades sellega, missugused nad on joogisena.
Ma üritan nüüd nädal aega mitte suhelda enda jaoks ebameeldivate isikutega ja vaatan, kas olukord paraneb.
Muidugi saavad nad ise ka sellest suurepäraselt aru. Ma ju plõksin iga lause, fraasi, sõna peale, mis nad lausuvad. Kõik on vastukarva mu jaoks. Üks ütles koguni, et ma peaksin omale mehe otsima, et äkki muutun normaalseks. Tead, mine õige vittu. Minu sugueluga on kõik korras. Enamgi veel!
Õnneks on mul mu Siret. Ma mõtlen viimasel ajal iga päev sellele, et temata ma ei saaks vist enam kuidagi läbi. Me teame teineteist juba aastaid, varsti võib juba öelda, et aastakümneid. Kõik teised meie sõpruskonnast on kadunud, kes on läinud mehele, kes niisama ära vajunud, meie Siretiga jäime aga pinnale. Oleme koos käinud maailma vallutamas, koos nutnud, koos ebanormaalselt lõkerdanud, meeletutes kogustes lollusi korraldanud, elu üle pidevalt arutanud, meestele koha kätte näidanud, pidudel meeletult rokkinud jnejnejne. Nagu nad ütlevad, nii vaesuse kui viletsuses! Meie sõprus on püsima jäänud hoolimata meie paljudest lahkarvamustest ja ühisest meesemaitsest
Ma tean, et no matter what, tema ei löö mulle iial nuga selga nagu seda paljud teised end minu sõbrannaks nimetades teinud on..Teine selline on Silja, kes varstivarsti jõuab Eestimaile tagasi, ent jah.. olgem ausad, temaga oleme me võõramaks jäänud. Tuleb temagi ju lõplikult Eestisse tagasi suve hakul, kui mina minema kavatsen tõmmata..
Mu tark ema ütleb tihti, et aeg rebib mõned südamesõbrannad lahku, mõned jäävad aga aegade lõpuni. Nii ongi.
Advertising