Veelkord Paradiisisaarest
Täna on olnud hull päev.
Emotsionaalselt väga hull.
Ege ja Maarja K. käisid trennis. Jaanus, Margo, Ardo, Andred jne ning kõik uurisid, kuidas mul ikka reis läks ja mis värk on üldsegi. Maarja imestas, et miks ma ikka veel tahan Küprosele minna. Ma ei tea isegi, ei, see ei tüüta mind ära ja ka ma ei taha sellepärast, et siis pole pettumust, ma tahan pigem selle õhkkona pärast sinna, mis meil suvel oli. Nende inimeste pärast. Selle koosluse pärast.
Kõige suurem ülemus ka helistas ja rääkis tööjuttu. Hiljem helistas uuesti ja küsis, et kas ma välismaal ei peaks olema vä. Et mis koolis ma siis käin ja mida õpin ning miks ma oma alal ei tööta? "Aaa, tule siis mu juurde tööle ju! Mul olekski just abilist vaja, töökoormus liiga suur."
Fine!
No siis tulidki Ande ja Margo.
"Ossa! Mida me silmad nägema peavad? Sina siin!? Miks Sa nii pruun oled? Ja mida Sa siin teed üldse, Küprosel läks perse jah?"
"Lollpead! Ma ju pesen end niigi, ma niiii valge :S aga ei, ei läinud pekki, ma lihtsalt pidin kooli tulema.."
"Hahaa, muidu olid loll et end harima tulid vä?"
"Idikad! Ma tulin kooli LÕPETAMA!!!"
"Noh, aga räägi, mitu peret ära lõhkusid seal? hihihihi, hahahahaha"
"Irv! Tegelt ainult ühe... ja see oli ka Eesti oma.."
"Jajaa, seda me kohe kahtlustasime, et Sa niisama sinna ei läinud, ikka idüllilisi pereelusid lõhkuma.. Sind teades.."
:D
Tegelikult on päris kurb, et mida rohkem ma seda kõike unes näen (magasin vapustavad 12 tundi last night, sest nägin Küprost unes, ei tahtnud ärgatagi!) ja kõigile räägin, seda rohkem mu hinges igatsus kriipima hakkab. Tänane hommik näiteks mööduski Küprose tähe all. Vaatasin enamike Küprose sõprade pilte facebook`is ja meenutasin ilusaid aegu. Enneolematuid, kordumatuid aegu. Parimatega.
Eile juba tegelt Kristiinaga meenutasime lahedaid hetki. Krissu selle peale kohe igale poole toppis Küprose pilte taas üles. Kommisin ka üht, kus meie kodu taustaks oli: "kummaline, et ka nii koledat kodu saab igatseda. isegi seda katkist sügavkülma saab igatseda. ja seda katust, kuhu ma paar barbarissi kommi ja ilmatumal hulgal arbuusi seemneid sülitasin. ja seda moppi, mis nii katki oli. ka seda sahtlit, millel üks nupp ära oli ja seda üldse avada ei saanud. ka seda saab igatseda, et alati oli meil varukohas mäkipaberit. ja seda, kui palav oli magada. seda ka, kuidas me saime kurjaks, kui Sannu meie tikud ära varastas ja ma oma pikkade küüntega ei saanud gaasipliidile tuld alla. seda võtme peitmist. meie pervist ületee naabreid. seda tädi, kes ületee meile lehvitas, kui me arbuusi sõime. seda igatsen ka, kuidas me ei saanud kunagi vee järgi minemata jätta, isegi kell pool 6 hommikul pärast pidu.. ah, neid asju on like million! "
Jah, Club Castle, Senior Frogs, River Raggae, red premium wine, vodka-redbullid, fck, ma igatsen isegi Sambucat! Rääkimata kõikidest sealsetest inimestest (baaride-pubide töötajad k.a PR-id, turvad, baarmenid, sadama rahvas (Yiorgis, Dino, Ollie, Liisa, Trisha, Steve B, Camilla, Guru, Jack, Snake, Hull Oliver, Kadri ja muu Vassose crew jne), jalgrattalaenutuse onu, naabrimees, Maria, Mädapea, Ilie, Nemo jnejnejne), odavatest arbuusidest, Mäki jäätistest ja töötajatest. Isegi neid fcking tarantleid igatsen seal!
Messib veel Dino. Mainib veel Ege, kui palju päevi meil kooli lõpuni on, et me saaksime Küprosele minna. Maarja kah mainis, kui lahe ikka väljamaal elu on, kõik on nii teistsugune ning selleks, et seda kõike endale teadvustada, tuleb seda kogeda.. omal nahal!
Vahel on tunne, et tahaks kõigile öelda, et ärgu küsigu mu suve kohta, aga siis ikkagi ei suuda. Hakkan rääkima ja see lumepall (liivakera) hakkab veerema ja veerema, ise satun nii hoogu, et nii mõnigi klient on järgmisesse kohta hiljaks jäänud. See kõik tõmbab mind nii käima! Lugesin seoses selle hüpnoosi-huviga, et unistamine on tegelikult kõikide halbade maailmas eksisteerivate asjade vältimine selleks ajaks, kui millestki ilusast ja võib-olla mitte nii tõenäolisest mõeldakse. Nii on ka minu paradiisisaarega. Ma unustan kõik halva enda ümber (siia kuuluvad ka kohustused) ning keskendun alateadlikult oma suurepärasele eluetapile.
Vanaema ütles mul, et surutise ajal tuleb siis seelikualusega tööd teha, kui kitsas käes.
Nii ütlesin oma mampsilegi, et meil töö olemas Küprosel ja et kui keegi peaks meid alt vedama, siis seelikusaba saab alati tõsta ju, milleks Jumal meile seesugused asjad siis loonud on? Ikka selleks, et need raha teeniks. Mille peale ema vastas: "Muidugi! Senikaua kui vaba oled, tulebki seelikualusttuulutada, et koid sisse ei tuleks!"
Selle pärast ei saagi enam mitte missida kolmesajaga!
Kakssada kakskümmend neli kallis, 224!
Emotsionaalselt väga hull.
Ege ja Maarja K. käisid trennis. Jaanus, Margo, Ardo, Andred jne ning kõik uurisid, kuidas mul ikka reis läks ja mis värk on üldsegi. Maarja imestas, et miks ma ikka veel tahan Küprosele minna. Ma ei tea isegi, ei, see ei tüüta mind ära ja ka ma ei taha sellepärast, et siis pole pettumust, ma tahan pigem selle õhkkona pärast sinna, mis meil suvel oli. Nende inimeste pärast. Selle koosluse pärast.
Kõige suurem ülemus ka helistas ja rääkis tööjuttu. Hiljem helistas uuesti ja küsis, et kas ma välismaal ei peaks olema vä. Et mis koolis ma siis käin ja mida õpin ning miks ma oma alal ei tööta? "Aaa, tule siis mu juurde tööle ju! Mul olekski just abilist vaja, töökoormus liiga suur."
Fine!
No siis tulidki Ande ja Margo.
"Ossa! Mida me silmad nägema peavad? Sina siin!? Miks Sa nii pruun oled? Ja mida Sa siin teed üldse, Küprosel läks perse jah?"
"Lollpead! Ma ju pesen end niigi, ma niiii valge :S aga ei, ei läinud pekki, ma lihtsalt pidin kooli tulema.."
"Hahaa, muidu olid loll et end harima tulid vä?"
"Idikad! Ma tulin kooli LÕPETAMA!!!"
"Noh, aga räägi, mitu peret ära lõhkusid seal? hihihihi, hahahahaha"
"Irv! Tegelt ainult ühe... ja see oli ka Eesti oma.."
"Jajaa, seda me kohe kahtlustasime, et Sa niisama sinna ei läinud, ikka idüllilisi pereelusid lõhkuma.. Sind teades.."
:D
Tegelikult on päris kurb, et mida rohkem ma seda kõike unes näen (magasin vapustavad 12 tundi last night, sest nägin Küprost unes, ei tahtnud ärgatagi!) ja kõigile räägin, seda rohkem mu hinges igatsus kriipima hakkab. Tänane hommik näiteks mööduski Küprose tähe all. Vaatasin enamike Küprose sõprade pilte facebook`is ja meenutasin ilusaid aegu. Enneolematuid, kordumatuid aegu. Parimatega.
Eile juba tegelt Kristiinaga meenutasime lahedaid hetki. Krissu selle peale kohe igale poole toppis Küprose pilte taas üles. Kommisin ka üht, kus meie kodu taustaks oli: "kummaline, et ka nii koledat kodu saab igatseda. isegi seda katkist sügavkülma saab igatseda. ja seda katust, kuhu ma paar barbarissi kommi ja ilmatumal hulgal arbuusi seemneid sülitasin. ja seda moppi, mis nii katki oli. ka seda sahtlit, millel üks nupp ära oli ja seda üldse avada ei saanud. ka seda saab igatseda, et alati oli meil varukohas mäkipaberit. ja seda, kui palav oli magada. seda ka, kuidas me saime kurjaks, kui Sannu meie tikud ära varastas ja ma oma pikkade küüntega ei saanud gaasipliidile tuld alla. seda võtme peitmist. meie pervist ületee naabreid. seda tädi, kes ületee meile lehvitas, kui me arbuusi sõime. seda igatsen ka, kuidas me ei saanud kunagi vee järgi minemata jätta, isegi kell pool 6 hommikul pärast pidu.. ah, neid asju on like million! "
Jah, Club Castle, Senior Frogs, River Raggae, red premium wine, vodka-redbullid, fck, ma igatsen isegi Sambucat! Rääkimata kõikidest sealsetest inimestest (baaride-pubide töötajad k.a PR-id, turvad, baarmenid, sadama rahvas (Yiorgis, Dino, Ollie, Liisa, Trisha, Steve B, Camilla, Guru, Jack, Snake, Hull Oliver, Kadri ja muu Vassose crew jne), jalgrattalaenutuse onu, naabrimees, Maria, Mädapea, Ilie, Nemo jnejnejne), odavatest arbuusidest, Mäki jäätistest ja töötajatest. Isegi neid fcking tarantleid igatsen seal!
Messib veel Dino. Mainib veel Ege, kui palju päevi meil kooli lõpuni on, et me saaksime Küprosele minna. Maarja kah mainis, kui lahe ikka väljamaal elu on, kõik on nii teistsugune ning selleks, et seda kõike endale teadvustada, tuleb seda kogeda.. omal nahal!
Vahel on tunne, et tahaks kõigile öelda, et ärgu küsigu mu suve kohta, aga siis ikkagi ei suuda. Hakkan rääkima ja see lumepall (liivakera) hakkab veerema ja veerema, ise satun nii hoogu, et nii mõnigi klient on järgmisesse kohta hiljaks jäänud. See kõik tõmbab mind nii käima! Lugesin seoses selle hüpnoosi-huviga, et unistamine on tegelikult kõikide halbade maailmas eksisteerivate asjade vältimine selleks ajaks, kui millestki ilusast ja võib-olla mitte nii tõenäolisest mõeldakse. Nii on ka minu paradiisisaarega. Ma unustan kõik halva enda ümber (siia kuuluvad ka kohustused) ning keskendun alateadlikult oma suurepärasele eluetapile.
Vanaema ütles mul, et surutise ajal tuleb siis seelikualusega tööd teha, kui kitsas käes.
Nii ütlesin oma mampsilegi, et meil töö olemas Küprosel ja et kui keegi peaks meid alt vedama, siis seelikusaba saab alati tõsta ju, milleks Jumal meile seesugused asjad siis loonud on? Ikka selleks, et need raha teeniks. Mille peale ema vastas: "Muidugi! Senikaua kui vaba oled, tulebki seelikualusttuulutada, et koid sisse ei tuleks!"
Selle pärast ei saagi enam mitte missida kolmesajaga!
Kakssada kakskümmend neli kallis, 224!
Advertising