Aeg PARANDAB haavad! Peab parandama!
Täna jõudsin ma suurepärase raamatu "Viis inimest, keda kohtad taevas", mis räägib armastusest, tunnetest, elust, surmast, lõpuni. Just täna jõudsin ma selle lauseni ses teoses, mis ütles: "Võõrad on vaid pereliikmed, kellega tuleb alles tuttavaks saada."
Eksole. Arvad ikka, et tead ning tunned pereliikmeid läbi ja lõhki, kuid siiski!
Ah, tegelikult, on liiast kõik sõnad, mis ma hetkel öelda sooviksin. Teadagi, aeg ravib haavad ning hiljem võin neid öeldud asju kahetseda. Kuigi on selge, et ühe korra ma võin andestada, teist korda sama asja enam mitte! Ka mitte sünnipäevakuul, ka mitte jõulukuul!
Täna kutsus Kristjan mind kinno. Heh. Mul on pärast eilset marsasõitu hingetaga 15 Eesti krooni ning palgapäev on 10 päeva pärast ning ei ole ka kindel, et siis palka saab. Eks ma üritan nüüd õhust ja armastusest elada (oleks siis armastuski!
), sest makaronipakk on juba poolik ühikas ning keegi munn on mu vaarikajogurti ära söönud - ainsa tänase päeva toitva allika, mida ma pärast trenni süüa kavatsesin!
Kuid selge on see, et kodust ma raha ei küsi. Nojah, kas see "kodu" nii väga enam kodu ongi. Eile toppisin oma käekotti üllatavalt palju staffi oma vanematekodust, niiet kui nad ükskord avastavad minu asjade kadumise, siis neile võib vabalt jääda mulje, et ma kolisin välja. Kõik mu DVD-d, CD-d, kreemi- ja maskitopsikud, piibuasjad, trenni- ja niisama riided ja värgid on kadunud. Tähendab ei ole kadunud, ühikas on need! Ja ma ootan ja ootan ja ootan. Ootan, mil meie pereelu lõhkunud isik helistaks ja vabandaks, sest msnis ma blokkisin ta ära - kui lapsik, ma tean, aga mulle ei sobi mingid msni-vabandused! Pealegi, mul ei ole temaga millestki rääkida. Tegelikult ma ei ole kindel, et ma ta kõnegi vastu võtaksin. Mul on vaja aega, et seesuguste vaimusünnitistega harjuda, neid analüüsida. Tal oleks ka hädasti aega vaja taipamaks missuguse idiootliku tembuga ta hakkama sai! Veel ootan päkapikku, kes mu sussi, mis ei ole aknalaual, sisse raha puistaks. Ausalt öeldes mul ei olegi vaja raha, mul oleks vaja süüa! MUL ON KÕHT TÜHI!
Siit tuleb ka üleskutse, et kui keegi palju süüa teeb ja igavavõitu on, siis kutsugu mind külla!
Ägedad jõulud tulevad, I bet! .. ning kui ma palka ei saa, siis ka veel toredam aastavahetus!
Raamatust veel mõned asjakohased lõigud:
Vanemad lasevad harva oma lastest lahti, ja seetõttu lasevad lapsed ise lahti vanematest. Nad liiguvad edasi. Nad kolivad ära. Hetked, mis neid määrtlesid – ema heakskiit, isa noogutus – asenduvad nende endi saavutushetkedega. Alles palju hiljem, kui nahk on ära vajumas ja süda väsimas, saavad lapsed aru – nende lood ja kõik nende saavutused tuginevad nende emade ja isade lugudele, kivi kivi peal, nende eluvete rüpes.
Vihapidamine mürgitab. See lööb sind seespoolt. Me arvame, et vihkamine on relv, mis kahjustab seda, kes meile haiget tegi. Kuid vihkamine on kõvera teraga mõõk. Ja see halb, mida me teeme, tuleb meile endale tagasi.
"Viis inimest, keda kohtad taevas" . Mitch Albom
Eksole. Arvad ikka, et tead ning tunned pereliikmeid läbi ja lõhki, kuid siiski!
Ah, tegelikult, on liiast kõik sõnad, mis ma hetkel öelda sooviksin. Teadagi, aeg ravib haavad ning hiljem võin neid öeldud asju kahetseda. Kuigi on selge, et ühe korra ma võin andestada, teist korda sama asja enam mitte! Ka mitte sünnipäevakuul, ka mitte jõulukuul!
Täna kutsus Kristjan mind kinno. Heh. Mul on pärast eilset marsasõitu hingetaga 15 Eesti krooni ning palgapäev on 10 päeva pärast ning ei ole ka kindel, et siis palka saab. Eks ma üritan nüüd õhust ja armastusest elada (oleks siis armastuski!
), sest makaronipakk on juba poolik ühikas ning keegi munn on mu vaarikajogurti ära söönud - ainsa tänase päeva toitva allika, mida ma pärast trenni süüa kavatsesin!Kuid selge on see, et kodust ma raha ei küsi. Nojah, kas see "kodu" nii väga enam kodu ongi. Eile toppisin oma käekotti üllatavalt palju staffi oma vanematekodust, niiet kui nad ükskord avastavad minu asjade kadumise, siis neile võib vabalt jääda mulje, et ma kolisin välja. Kõik mu DVD-d, CD-d, kreemi- ja maskitopsikud, piibuasjad, trenni- ja niisama riided ja värgid on kadunud. Tähendab ei ole kadunud, ühikas on need! Ja ma ootan ja ootan ja ootan. Ootan, mil meie pereelu lõhkunud isik helistaks ja vabandaks, sest msnis ma blokkisin ta ära - kui lapsik, ma tean, aga mulle ei sobi mingid msni-vabandused! Pealegi, mul ei ole temaga millestki rääkida. Tegelikult ma ei ole kindel, et ma ta kõnegi vastu võtaksin. Mul on vaja aega, et seesuguste vaimusünnitistega harjuda, neid analüüsida. Tal oleks ka hädasti aega vaja taipamaks missuguse idiootliku tembuga ta hakkama sai! Veel ootan päkapikku, kes mu sussi, mis ei ole aknalaual, sisse raha puistaks. Ausalt öeldes mul ei olegi vaja raha, mul oleks vaja süüa! MUL ON KÕHT TÜHI!
Siit tuleb ka üleskutse, et kui keegi palju süüa teeb ja igavavõitu on, siis kutsugu mind külla!
Ägedad jõulud tulevad, I bet! .. ning kui ma palka ei saa, siis ka veel toredam aastavahetus!
Raamatust veel mõned asjakohased lõigud:
Vanemad lasevad harva oma lastest lahti, ja seetõttu lasevad lapsed ise lahti vanematest. Nad liiguvad edasi. Nad kolivad ära. Hetked, mis neid määrtlesid – ema heakskiit, isa noogutus – asenduvad nende endi saavutushetkedega. Alles palju hiljem, kui nahk on ära vajumas ja süda väsimas, saavad lapsed aru – nende lood ja kõik nende saavutused tuginevad nende emade ja isade lugudele, kivi kivi peal, nende eluvete rüpes.
Vihapidamine mürgitab. See lööb sind seespoolt. Me arvame, et vihkamine on relv, mis kahjustab seda, kes meile haiget tegi. Kuid vihkamine on kõvera teraga mõõk. Ja see halb, mida me teeme, tuleb meile endale tagasi.
"Viis inimest, keda kohtad taevas" . Mitch Albom
Advertising