Pahadel lastel päkapikud ei käi!
Kui ma kodust pärast järjekordset tüli tulema tulin, siis mu pisivenna oli ukse peal lehvitamas, kurbus silmist peegeldumas, justkui näeks ta mind viimast korda.. või et pigem mina näeks teda kui viimast korda. Ma pole elus varasemalt midagi seesugust tundnud. Mul oli surmahirm.. või lähedaste kaotamise hirm. Jalad venisid mul kui teerull - tasapidi kuid jõuliselt, bussipeatusesse, hinges kõhklus. Äkki sõidab keset alevit vastu mulle Tallinn-Tartu EKSPRESSBUSS. WTF? Liiklust pühapäevase aleviku kohta ilmselgelt liialt. Okei, mis siin ikka. Mu uhkus ei lubanud maale ka jääda, astusin vapralt marsa peale. Paar kilomeetrit sõidetud ning kohekohe jõudmas Tallinna-Tartu maanteele, kui näen liigagi palju vilkureid, operatiivautosid, paanikat. Kogu maantee liiklus oli suunatud läbi Kose. Fck, ilus vaade oleks mu rõdult olnud!
Mõned kilomeetrid Tallinna poole seisab teepervel veel üks vilkuritega tuletõrjeauto. Edasi sõites näen üht politseiautot vastu tulemas, blingbling vilkurid sees. Jüri ringilt ka keerab üks operatiivauto vilkurite saatel kihutades Kose poole. Assakul möödub meist üks vilkuritega kiirabiauto, mis linna poole seekord sõidab.
Lehest saab vaid lugeda, et mingi avarii juhtunud, oo riili, ma poleks uskunudki. Kaks tundi on möödas ja ei midagi. Seesugusel ajastul, imelik.
Enivei iga vilkuritega (jah, pole eluski ühe tunni jooksul neid nii palju korraga näinud!) sõiduk pumpas mu hirmu veel suuremaks. Ma ei tea, ma arvasin, et äkki marsa sõidab kraavi ja ma olen ainuke hukkunu või mis iganes., igal juhul ma kartsin metsikult. Nüüd olen ühikas, üksi, küünlavalgel, naudin seda suurepärast Kollase kassi lugu. Sulo..
Imelik, mõtlete? mõtlen mina ka.. mina, kes ma alati tahtsin koju minna! Kasvõi siis, kui ma mitu tundi vähem magada sain selle tõttu.
Tegelikult oli juba kodus kaks minutit olles mu sees kahetsustunne, et ma Jossu sünnalt varem ära tulin ja KOJU läksin. Ütlesin ka tuppa astudes emale, et ma poleks pidanud tulema, et kahetsen.. aga ma olin ju lubanud talle, et lähme laupäeval trenni. (Trenn oligi lahe, mängisin esimest korda elus saalihokit ning üle pika aja ka kossu, jejee!) Öeldake ju, et igaühel on koht, kus ta alati olla tahaks. Ma ei tea, kas mul on selline paik Eestis olemas. No paik vast on, aga seal viibivad inimesed.. nad ajavad mul südame pahaks! Veri ei pruugi alati veest paksem olla! Eelmine kord oli ju samamoodi, ma ikka see loll, kes ka enda vigadest ei õpi. Ikka loodan, et seekord läheb paremini. Ma olen ju seda väärt!!?
Juba vanad eestlased ütlesid, et peotäis kannatlikkust on väärt rohkem kui pangetäis tarkust.. mul pole kummatki.
Terve tänase päeva olen ma pisarsilmil mõelnud Küprosest. Seal ma ei olnud iial kurb. Imelik, et ma isegi kodu seal ei igatsenud.. kuigi siis oli mul ju veel kõik korras!
Olen viimased kaks ööd näinud Küprost unes. Kummaline, sest ma pole sellest isegi rääkinud kellegagi.
Esimesel ööl nägin unes, et merel oli torm ja pool meie Yellow-kast oli vee all, nagu suvel tihti. Mu varastatud oranz kleit ja mitu paari prille kukkus vette. Ma ujusin läbi meeletult tormise mere sadamasse, küsisin Heidilt, kus Dino on. Vastuseks sain midagi ebamäärast ning ma ei hakanud Heidit ka paluma, et tema mu asjad veest ära tooks ning laeva korda teeks. Läksin siis sama targa olekuga tagasi laeva poole mine, kuid lained olid laeva kaist eemale tirinud ning sinna minekuks pidin ma üle paari laevateki minema. Kui ma olin party-boatil, siis hakkas see sõitma ning üks piraatidest ütles mulle, et tasuta lõunaid ja sõite pole olemas ja ma pean nüüd tööle hakkama seal. Et mul oleval hea litsi välimus ka selle miniseelikuga, et olen piraadilits nüüd. Maria tuli ka ja kiitis selle idee heaks. Yellow-kas aina uppus ja uppus.. ning mina pidin seda kaugelt pealt vaatama ning teha ei saanud midagi..
Teisel ööl nägin unes, et ma olin Krissuga taas Küprose kuldsel rannaliival. Meile ei meeldinud jälle see, et merevesi soolane on ning läksime basseini ujuma. Ei, mitte välisbasseini, vaid tuppa sisse. Sukeldusin ja snorgeldasin (`???) basseinis ning äkki mul meenus, et mu kõrva ei tohi ju vett minna! Hüppasin suure paanikaga veest välja ja läksin ühe eesti tüübi juurde koju. Tal oli imelik maja, mingi ~50 meetri kõrgusel ja sinna viis ainult hästi kitsas redel ning mina kohtusin poolel teel muidugi mingi korpulentsema daamiga ning pidin alla tagasi ronima, et ta maa peale saaks. Kui lõpuks üles tüübi koju sain, siis seal kõikus kõik hullupööra! .. sama hullusti kui eelmisel ööl nähtud unesnäos meie kollane allveelaev. Kaisa K. oli ka meiega seal ja me mõtlesime, et nii tore, et me ei pea koolis käima, saame ka jõulud seal veeta!
Jabur.
Aga täna ma muust mõelnud polegi, kui sellest, kuidas ma soovin tagasi Napale! Tagasi sinna muretusse keskkonda, kus ainsaks kohustuseks on hommikul enamvähem õigel tunnil tööle jõuda ning õhtul MTN-i 3eurost laadimskaarti osta. Õhtul veel väike vein ja piip ja küünlad.
Okei, mu Kollase kassi laul terve selle sissekande kirjutamise aja ripiidiga mänginud, ajab oksendama juba.
Süüdakem teiegi küünlad ning veetke imelisi aegu koos oma kallitega.
Ilusat RAHUaega!
Mõned kilomeetrid Tallinna poole seisab teepervel veel üks vilkuritega tuletõrjeauto. Edasi sõites näen üht politseiautot vastu tulemas, blingbling vilkurid sees. Jüri ringilt ka keerab üks operatiivauto vilkurite saatel kihutades Kose poole. Assakul möödub meist üks vilkuritega kiirabiauto, mis linna poole seekord sõidab.
Lehest saab vaid lugeda, et mingi avarii juhtunud, oo riili, ma poleks uskunudki. Kaks tundi on möödas ja ei midagi. Seesugusel ajastul, imelik.
Enivei iga vilkuritega (jah, pole eluski ühe tunni jooksul neid nii palju korraga näinud!) sõiduk pumpas mu hirmu veel suuremaks. Ma ei tea, ma arvasin, et äkki marsa sõidab kraavi ja ma olen ainuke hukkunu või mis iganes., igal juhul ma kartsin metsikult. Nüüd olen ühikas, üksi, küünlavalgel, naudin seda suurepärast Kollase kassi lugu. Sulo..
Imelik, mõtlete? mõtlen mina ka.. mina, kes ma alati tahtsin koju minna! Kasvõi siis, kui ma mitu tundi vähem magada sain selle tõttu.
Tegelikult oli juba kodus kaks minutit olles mu sees kahetsustunne, et ma Jossu sünnalt varem ära tulin ja KOJU läksin. Ütlesin ka tuppa astudes emale, et ma poleks pidanud tulema, et kahetsen.. aga ma olin ju lubanud talle, et lähme laupäeval trenni. (Trenn oligi lahe, mängisin esimest korda elus saalihokit ning üle pika aja ka kossu, jejee!) Öeldake ju, et igaühel on koht, kus ta alati olla tahaks. Ma ei tea, kas mul on selline paik Eestis olemas. No paik vast on, aga seal viibivad inimesed.. nad ajavad mul südame pahaks! Veri ei pruugi alati veest paksem olla! Eelmine kord oli ju samamoodi, ma ikka see loll, kes ka enda vigadest ei õpi. Ikka loodan, et seekord läheb paremini. Ma olen ju seda väärt!!?
Juba vanad eestlased ütlesid, et peotäis kannatlikkust on väärt rohkem kui pangetäis tarkust.. mul pole kummatki.
Terve tänase päeva olen ma pisarsilmil mõelnud Küprosest. Seal ma ei olnud iial kurb. Imelik, et ma isegi kodu seal ei igatsenud.. kuigi siis oli mul ju veel kõik korras!
Olen viimased kaks ööd näinud Küprost unes. Kummaline, sest ma pole sellest isegi rääkinud kellegagi.
Esimesel ööl nägin unes, et merel oli torm ja pool meie Yellow-kast oli vee all, nagu suvel tihti. Mu varastatud oranz kleit ja mitu paari prille kukkus vette. Ma ujusin läbi meeletult tormise mere sadamasse, küsisin Heidilt, kus Dino on. Vastuseks sain midagi ebamäärast ning ma ei hakanud Heidit ka paluma, et tema mu asjad veest ära tooks ning laeva korda teeks. Läksin siis sama targa olekuga tagasi laeva poole mine, kuid lained olid laeva kaist eemale tirinud ning sinna minekuks pidin ma üle paari laevateki minema. Kui ma olin party-boatil, siis hakkas see sõitma ning üks piraatidest ütles mulle, et tasuta lõunaid ja sõite pole olemas ja ma pean nüüd tööle hakkama seal. Et mul oleval hea litsi välimus ka selle miniseelikuga, et olen piraadilits nüüd. Maria tuli ka ja kiitis selle idee heaks. Yellow-kas aina uppus ja uppus.. ning mina pidin seda kaugelt pealt vaatama ning teha ei saanud midagi..
Teisel ööl nägin unes, et ma olin Krissuga taas Küprose kuldsel rannaliival. Meile ei meeldinud jälle see, et merevesi soolane on ning läksime basseini ujuma. Ei, mitte välisbasseini, vaid tuppa sisse. Sukeldusin ja snorgeldasin (`???) basseinis ning äkki mul meenus, et mu kõrva ei tohi ju vett minna! Hüppasin suure paanikaga veest välja ja läksin ühe eesti tüübi juurde koju. Tal oli imelik maja, mingi ~50 meetri kõrgusel ja sinna viis ainult hästi kitsas redel ning mina kohtusin poolel teel muidugi mingi korpulentsema daamiga ning pidin alla tagasi ronima, et ta maa peale saaks. Kui lõpuks üles tüübi koju sain, siis seal kõikus kõik hullupööra! .. sama hullusti kui eelmisel ööl nähtud unesnäos meie kollane allveelaev. Kaisa K. oli ka meiega seal ja me mõtlesime, et nii tore, et me ei pea koolis käima, saame ka jõulud seal veeta!
Jabur.
Aga täna ma muust mõelnud polegi, kui sellest, kuidas ma soovin tagasi Napale! Tagasi sinna muretusse keskkonda, kus ainsaks kohustuseks on hommikul enamvähem õigel tunnil tööle jõuda ning õhtul MTN-i 3eurost laadimskaarti osta. Õhtul veel väike vein ja piip ja küünlad.
Okei, mu Kollase kassi laul terve selle sissekande kirjutamise aja ripiidiga mänginud, ajab oksendama juba.
Süüdakem teiegi küünlad ning veetke imelisi aegu koos oma kallitega.
Ilusat RAHUaega!
Advertising