Lihtne on lahutada aga proovi elada!
Just nii kõlas ühe mitu korda abieludest lahutanud mehe ütlus, mis mind kohe mitmeks ajaks kummitama jäi.
Eksole ju kerge öelda, et kõik on over, kuid harjumusel on, teadagi, kohutavalt suur võim.
Eks algul ole kõik lilleline, kuid peab ka arvestama, et ühel hetkel on rutiin kerge tekkima ja laastama. Kui mitte inimesi, siis suhet ennast raudpolt! Aga kes see siis oma hiilgeajal mõtleb iseenda hävinemisest!?
Läinud nädalal sain ma taaskord noodi, kus mind üritati noomida teiste abielu rikkumises, vaimselt vähemalt. Üks noormees teadis rääkida, et minu ning ühe abieluranda sõudnud mehe vahel on kohe särtsu näha ning tuli peaaegu väljagi purskamas. Ahah, tore kuulda, kuid kas teised on siis pimedad või ei julge iitsatadagi? Või tunnen siin kadedusehõngu?
Selge ju see, abielu sõlminud (jah, see on ju tehing!) isikud ei saa samamoodi lullitades edasi elada, kui varem. Tekivad kohustused. Mees jääb endiselt meheks, teadagi: sööda hunti kui palju tahad, hunt vaatab ikka metsa poole. Samamoodi on ju ka meestega. Nii kui naine kaks sammu eemale astub ning selja keerab, siis läheb susserdamiseks lahti jälle. Kui naine tagasi, siis ikka naeratatakse nagu kõik korras oleks. (Vaatasin eile Kodus ja Võõrsil ning seal sama case oli - kui tuttav!)
Eesti vanasõnagi ütleb, et mees on vaba, kui naine kolm koostavarre täit eemal on. Vanad eestlased teadsid juba siis asja! Sittagi pole muutunud! Ma olen seda alati öelnud, et ega meie esivanemad rumalad polnud.
Mul vanaemagi palju oma kogemusi meile edasi "pärandanud" ning mõnedest nendest lausa minu jaoks tõekspidamised saanud.
Ma olen veendunud, et kõik inimesed ei sobigi abieluks. Abielu on midagi suuremat kui lihtsalt armastatuga finants-seksuaal-kooselu. Noh muidugi oleneb, kas armastatu olevikus või minevikus, lisandiga HARJUMUS. Kas siis on vaja kiirustada seesuguste hiiglama suurte otsustega ning hiljem mööda kannatusteradasid käima?
Abieluga ei ole ju nii, et kui enam ei taha või ei viitsi, siis jalutad lihtsalt minema ja võtad uue.
Loevad aegsasti tehtud õiged otsused, sest alati ei pruugi taganemisteed olla. Või ei ole see lihtsalt kergete killast. Või ei soovi üks osapool teisele haiget teha, mis sest et tegeleb petmisega juba aasta või mitu.
Ah, ma ei tea isegi, mis ma selle kõigega öelda üritan.
Googeldasin veidi ja leidsin mõned asjakohased vanasõnad:
Pulm on noore inimese surm.
Pulm põle muud kui jutt ja rutt, pärast pulmi tuleb nutt.
Abielu toob ahelad.
Kes on hakkanud koos pesa tegima, need tehku lõpuni.
Tüdrukud on kõik head, ei tea, kust need õelad naised tulevad.
Naised ütlevad, et rohkem pole miest vaja kui siis, kui näeb madu-ussi ja kui müristab.
Kes end eesti rahvatarkustega harida soovib, siis siit leiab vanasõnaraamatu.
Cheers!
Eksole ju kerge öelda, et kõik on over, kuid harjumusel on, teadagi, kohutavalt suur võim.
Eks algul ole kõik lilleline, kuid peab ka arvestama, et ühel hetkel on rutiin kerge tekkima ja laastama. Kui mitte inimesi, siis suhet ennast raudpolt! Aga kes see siis oma hiilgeajal mõtleb iseenda hävinemisest!?
Läinud nädalal sain ma taaskord noodi, kus mind üritati noomida teiste abielu rikkumises, vaimselt vähemalt. Üks noormees teadis rääkida, et minu ning ühe abieluranda sõudnud mehe vahel on kohe särtsu näha ning tuli peaaegu väljagi purskamas. Ahah, tore kuulda, kuid kas teised on siis pimedad või ei julge iitsatadagi? Või tunnen siin kadedusehõngu?
Selge ju see, abielu sõlminud (jah, see on ju tehing!) isikud ei saa samamoodi lullitades edasi elada, kui varem. Tekivad kohustused. Mees jääb endiselt meheks, teadagi: sööda hunti kui palju tahad, hunt vaatab ikka metsa poole. Samamoodi on ju ka meestega. Nii kui naine kaks sammu eemale astub ning selja keerab, siis läheb susserdamiseks lahti jälle. Kui naine tagasi, siis ikka naeratatakse nagu kõik korras oleks. (Vaatasin eile Kodus ja Võõrsil ning seal sama case oli - kui tuttav!)
Eesti vanasõnagi ütleb, et mees on vaba, kui naine kolm koostavarre täit eemal on. Vanad eestlased teadsid juba siis asja! Sittagi pole muutunud! Ma olen seda alati öelnud, et ega meie esivanemad rumalad polnud.
Mul vanaemagi palju oma kogemusi meile edasi "pärandanud" ning mõnedest nendest lausa minu jaoks tõekspidamised saanud.
Ma olen veendunud, et kõik inimesed ei sobigi abieluks. Abielu on midagi suuremat kui lihtsalt armastatuga finants-seksuaal-kooselu. Noh muidugi oleneb, kas armastatu olevikus või minevikus, lisandiga HARJUMUS. Kas siis on vaja kiirustada seesuguste hiiglama suurte otsustega ning hiljem mööda kannatusteradasid käima?
Abieluga ei ole ju nii, et kui enam ei taha või ei viitsi, siis jalutad lihtsalt minema ja võtad uue.
Loevad aegsasti tehtud õiged otsused, sest alati ei pruugi taganemisteed olla. Või ei ole see lihtsalt kergete killast. Või ei soovi üks osapool teisele haiget teha, mis sest et tegeleb petmisega juba aasta või mitu.
Ah, ma ei tea isegi, mis ma selle kõigega öelda üritan.
Googeldasin veidi ja leidsin mõned asjakohased vanasõnad:
Pulm on noore inimese surm.
Pulm põle muud kui jutt ja rutt, pärast pulmi tuleb nutt.
Abielu toob ahelad.
Kes on hakkanud koos pesa tegima, need tehku lõpuni.
Tüdrukud on kõik head, ei tea, kust need õelad naised tulevad.
Naised ütlevad, et rohkem pole miest vaja kui siis, kui näeb madu-ussi ja kui müristab.
Kes end eesti rahvatarkustega harida soovib, siis siit leiab vanasõnaraamatu.
Cheers!
Advertising